Erki Kaikkonen
Lugude jutustaja Erki Kaikkonen ütleb enda kohta, et ta on elukutseline elu-uurija. Akadeemiline taust annab selleks suured eelised – hariduselt sotsioloog, kes selle kõrvalt õppinud antropoloogiat, semiootikat ja kommunikatsiooni.
Kuidas lood tulevad Sinu juurde?
Tahaksin öelda, et raamatutest. Aga kuna need lood, mis mulle meeldivad, on nii spetsiifilised, minu jaoks peab neis olema mingi sügavus ja mõte, siis tulevad nad tihti läbi inimeste. Kuna ma igal aastal proovin kuu aega Eestist eemal olla, teises kultuuris, siis juhtub ikka nii, et saan alati kaasa mõne loo. Vähemalt ühe. Viimase loo sain Indiast. Tegelikult on nii, et ma küll otsin lugusid, aga lood leiavad hoopis mind.
Millest sõltub, kas lugu kõnetab Sind või mitte?
Ma arvan, et see sõltub minu väärtustest. Samas ka sellest, mida ma tunnen. Meile on ju oluline, et kõik jääks nii nagu oleme harjunud. Aga jätkusuutlikkuse seisukohalt on oluline kohanemisvõime muutustega. Need lood õpetavad seda. Kõik on millekski hea, paljud asjad elus lihtsalt juhtuvad ja sellest pole kasu, kui ärritume. Kui miskit juhtub, siis tuleb meil lihtsalt lõdvestuda. Ka see läheb mööda. Täpselt seda need lood, mida jutustan, õpetavad.
Kas vanusele 13-16 on raske lugusid jutustada?
Minu arvates on nad kõige parem sihtgrupp. Just sellepärast, et nad on hästi ausad. Alates viiendast eluaastast hakkavad lapsed kuulama lugusid nagu täiskasvanud. Nende keeleline võimekus on selleks ajaks juba piisavalt arenenud. Varateismeliste keeleline võimekus on piisavalt suur, elukogemust ka juba natukene, isiklikud väljakutsed selgemad ja tänu sellele jõuavad lood neile hästi kohale, seostuvad nende elukogemusega.
Me kõik vaatame filme. Me lausa armastame seriaale. Miks? Sest need on lood. Kõikidel aegadel on inimesed armastanud lugusid, sest need vabastavad meid hetkeks. Sel momendil, kui oleme loos sees, samastume peategelasega, oleme vabad minevkust ja tuleviku ärevusest, oleme siin. Hetkeks tundub, et kõik on võimalik. Kui jutuvestjana astuda inimeste ette, siis tegelikult jäävad inimesed kuulama. See on meile omane, olemata sellest, mida arvame. Film meie kujutlusvõimet ei arenda. Kui kuulame lugu, siis loome ise maailma. Jutuvestja loob sõnadega konteksti, aga inimene ise täidab selle. Lugude kuulamine arendab kujutlusvõimet. Samuti lugemine. Kes on lugenud raamatuid “Sõrmuste isand” või “Harry Potter”, saab väga hästi aru, et film on päris kehvake võrreldes sellega, mida lugedes ise läbi elasid ja ette kujutasid. See oli palju mitmekesisem. Kuulates lugusid, lugedes raamatuid, arendad kindlasti oma sõnavara.
Põnev fakt on ka see, et ajalooliselt ei olnudki muinasjutud mõeldud ainult lastele. Säärane hoiak tekkis eelmisel sajandi alguses.
Kui palju on tänane eesti keel Sinu pilgu läbi kuidagi rikutud või ära lörtsitud?
Kui me vaatame eesti keele 1000 aastast ajalugu, siis võib öelda, et keel on ikka väga palju muutunud. Meie keel on muutunud tänu vene ja saksa, vähesel määral ka rootsi aja mõjudele.
Alati on kõik muutumises. See on täiesti selge. Keel on praegu väga palju muutumas, just tänu infotehnoloogia sektorile, digitaliseerimisele, mis toimub igas valdkonnas. Soomlased on mõelnud välja palju uusi soome keele sõnu, ka meil on püütud seda teha, aga käibel on siiski palju inglise keelseid väljendid, sõnu. Uued mõisted tulevad keelde. Vanad, mida enam ei kasutata, kaovad. Selline protsess on loomulik. Vanemale generatsioonile võib see tõesti tunduda pisut kõhe. Aga see on osa kultuurist ja osa keele evolutsioonist, keel on orgaaniline. Teisest küljest on kultuuris väga oluline säilitav jõud. Keel on see, milles ja kuidas me mõtleme. Mina usun, et eesti keel ei kao kusagile, aga soovin jõudu neile, kes selle hoidmisega tegelevad. Nii kaua, kui selles keeles räägime ja mõtleme, on keel elujõuline.
Miks Sa jutustad neid pisut teistmoodi lugusid, mõistujutte?
Sest ma ise vajan neid. Vajan iga päev seda lugu, et kõik läheb mööda. Lugu, mis tuletab meelde, et me kõik oleme võlurid. Võlurid, kes mõjutavad oma meeleoluga inimesi, kellega suhtleme ja kuidas nemad omakorda mõjutavad järgmiseid inimesi.
Ma otsin lugusid, mis oleksid nagu ankrud, mis aitavad paigal püsida olulistel asjadel meie elus. Pole olemas muinasjuttu, kus puudub õpetus. Lugude mõte ongi selles, et seal on probleem, mida siis hakatakse lahendama. Kultuuriruumist sõltub, kuidas probleem lahendatakse, mida peetakse eetiliseks, mis on iseloomulik.
Mida Sa hetkel uurid ja avastad?
Ma arvan, et praegu ma õpin eelkõige seda, kuidas lõdvestuda elu muutuste sees, kuidas hoolida iseendast, kuidas ennast armastada.
Üks vana indiaanlane, tolteekide hõimu vanem, ütles mulle pool aastat tagasi – “kõige olulisem on õppida ennast armastama. Enese armastamine ei ole egoism, see on hoolimine. Et sa oskad kuulata enda vajadusi, pakkuda endale seda, mida vajad. Ainult siis saad olla õnnelik. Kui sa ise oled õnnelik, siis teised ainult võidavad sellest.”
Kadri Pihelo
huvjuht